|
Herald EELMA 75 (sünnipäev 26. märtsil)
(järgnev väljavõte biograafiast pärineb teosest Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon, lk. 62-63, art. "Eelma, Herald") Sündis Järvamaal Võhmuta vallas Võhmuta külas metsavahi perekonnas; olnud abielus Õnne Eelma (1960-77), Marju Mutsu (1977-80) ja Kaisa Puustakuga (al. 1982); on kunstnik Sirje Eelma onu. Lõpetas 1953 paide keskkooli, õppis samast aastast ERKI-s, lõpetas selle 1959. Töötanud 1960-62 ERKI akvarelli- ja a-st 1992 TKÜ joonistusõppejõuna (a-st 1994 prof-i kt. ja kateedrijuh.) ning a-st 1992 ühtlasi Paimios Varsinais-Suomen Kansanopisto kunstiõpetajana; 1962-92 oli vabakunstnik. Eesti NSV tnl. kunstnik (1975), Eesti NSV rahvakunstnik (1983). A-st 1961 Kunstnike Liidu liige. Viljeles vabagraafikas kuini 1970. a-te alguseni pms. linoollõiget, olnud eesti estampgraafikas selle tehnika väljendusvõimaluste avardamisel teenäitajaid. Varasemais teoseis valitsenud olustikuline realism (Sadam, 1961, Kalurid, 1963) taandus 1960. a-te keskpaigaks dekoratiivsema käsitluslaadi ees (Tüdrukud, 1965, Õitsemine, 1968). Ainestikus nihkusid esiplaanile üldisemad, tsivilisatsiooni arengu ning ajastu teravad probleemid. Esialgu püsisi rõhk huvitaval pinnafaktuuril (Rahutu aeg, Kriitiline moment, mõlemad 1967; Sajandi õnnetus, 1968). 1970. a-te alguses asetus ümber joonte mõjule (Illusioon, 1971, sari Pühapäev, 1972; kõik linoollõige). Loomingusse tõi pöörde üleminek joonistusele. Virtuooslik joonistusoskus, loomutruult kujutatud detailide vastandamine vaevaltmärgistatud osadele ning teoseid ilmestav kunstikavatsuslik poolelijäetus iseloomustavad enamikku 1970. a-te joonistusi (Jalutuskäik, 1974, Puhkaja, Äraolija, mõlemad 1975; kõik pliiats). 1978. a-st loonud taas estampgraafikat (põhil. litotehnikas), säilitades joonistusele omase toonirikkuse. Kujutanud mineviku ja tänapäeva põimumist Eesti külaolustikus (sari Tagasivaated, 1978-81, lito; K. Raua nim. preemia 1981). 1980. a-ist kajastanud inimese ja looduse üldisemaid suhteid (Käsi viljadega, 1982, Katse, 1983) ning loonud sümbolkujundeid (Vari ja Varjud, 1989; kõik lito). 1990. a-te guashitehnikas teoseile on iseloomulik assotsiatiivne sümboolika, mis toetub looduskaemusele ning mille emotsionaalset mõju suurendab mõõdukas värvikasutus (sari Visioonid, 1994). Raamatukunsti alal äratasid esimesena tähelepanu A. H. Tammsaare romaani "Tõde ja õigus" puugravüürillustratsioonid (1964-69). 1970. a-te algupoolel lõi Eelma silmapaistvad sulejoonistusillustratsioonid ms. J. Krossi luulekogule "Voog ja kolmpii" ning S. Lagerlöfi raamatule "Nils Holgerssoni imeline teekond läbi Rootsi" (mõl. 1971). Üleminek vabagraafikas toonijoonistusele tõi kaasa samasuunalise nihke raamatuillustreerimises, põhiliseks sai pliiatsijoonistus (M. Haavio "Kalevala lugude" illustratsioonid, 1981; Vilniuse raamatukunstitriennaali auhind). Eelma raamatukunstialane suurteos on "Kalevala" illustreerimine (1985; K. Raua nim. preemia ja J. Jenseni nim. preemia 1986), nesit illustratsioonidest avaldati Soomes album (Oulu, 1987; Leipzigi raamatukunstinäituse pronksmedal 1989). Loonud illustratsioonid ka H. Ibseni "Peer Gyntile" (1990-91, ilmumata). Illustreerinud lastekirjandust, sai "kalevala lugude" ja F. R. Kreutzwaldi "Põhjakonna" illustratsioonide eest J. Jenseni nim. preemia. Eelma lähtub raamatuillustratsioonis täpselt kirjaniku tekstist, jõudes siiski mõjusa kunstilise üldistuseni. |
LINGIKOGU
Märtsi teatritähtpäevad |
